In Memoriam Robert Kasemägi 30. aprillil lahkus meie hulgast jäädavalt Robert Kasemägi - metsasarvemängija, orkestrijuht ja õpetaja. Robert Kasemägi sündis 21. mail 1919. aastal Venemaal Petrogradi kubermangus Kurenäo eesti asunduses väljarännanute perekonnas. Väike Robert armastas laulda ja huvitus muusikast. Vanaisa eeskujul meisterdas ta ise endale lihtsaid pille, millel ta mängis kuulmise järgi. Õppides Vsevolo¾ki keskkoolis moodustasid muusikahuvilised poisid väikese orkestri, kus Robert mängis mandoliini. 1937. aastal osales Robert Novgorodis suvistel muusikakursustel. Üks sealne pedagoog pani teda tähele ja kutsus teda Peterburi konservatooriumi muusikakooli õppima. See oli küll ahvatlev ettepanek, kuid Robert otsustas lõpetada enne keskkooli. Keskkooli lõpetas Robert Kasemägi parimate hulgas. See andis talle võimaluse astuda kõrgkooli ilma eksamiteta. Soov oleks olnud minna konservatooriumisse, kuid samavõrd tõmbas õpetajakutse ja nii astus ta Leningradi Pedagoogilisse Instituuti. Tema õpingud katkestas sõda. Sõja ajal pöördus perekond tagasi Eestisse. Peale sõda küsis Robert tööd Tallinna haridusosakonnast ja tema vene keele hea oskuse tõttu lähetati ta Tallinna 19. vene keskkooli. Ammune huvi muusika vastu tõukas aga tagant ja nii läks Robert Kasemägi kahekümne kuue aastaselt Tallinna konservatooriumi täiendava vastuvõtu katsetele. Tema sooviks oli õppida mingit orkestripilli. Kuna juhtus olema vaba metsasarv, siis saigi temast muusikakooli õpilane. Hiljem on ta ise arvanud, et tema nii vanu algajaid küll õpetada ei võtaks, kuid nii see läks ja pealegi ladusalt, sest muusikateooriat ta teadis ja pilli harjutas R. Kasemägi „üsna palju“ Ta arenes kiiresti ja muusikakooli lõpetamata astus 1948. aastal Konservatooriumisse. 1950. aastal konkureeris ta vabale kohale Estonia teatris ja temast sai kutseline metsasarvemängija. Samal aastal alustas ta ka oma pikka ja viljakat pedagoogilist tööd, esialgu Tallinna Lastemuusikakoolis. Konservatooriumi lõpetas Robert Kasemägi 1953. aastal. Soov oma oskusi veelgi täiustada viis teda kaheks järgnevaks aastaks Leningradi, kus ta eraviisiliselt õppis konservatooriumis Mihhail Bujanovski metsasarveklassis. 1957. aastal asus R. Kasemägi tööle Eesti Raadio Sümfooniaorkestrisse. 1958. aastal kutsuti Robert Kasemägi Tallinna Muusikakooli (Otsa kool) metsasarve õpetajaks. Ühtlasi hakkas ta juhtima vastloodud puhkpilliosakonda. Kui 1961. aastal loodi Tallinna Muusikakeskkool, sai Robert Kasemäest ka Tallinna Muusikakeskkooli esimeseks vaskpilliõpetajaks. Kuna õpilane peagi lahkus koolist ja järgmiste tulekuna läks aastaid, jäi see töö põgusaks. 1969. aastal tuli Robert Kasemägi uuesti „Estonia“ teatri orkestrisse, seekord rühma kontsertmeistri kohale. See kohavahetus oli seotud ka pedagoogiliste kaalutlustega – metsasarvemängijatest oli neil aastatel puudus ja tuli kasutada ka muusikakooli õpilasi. Rühma kontsertmeistrina oli R. Kasemäel hea võimalus juhendada oma õpilasi praktilises töös ja valida orkestrisse neist võimekamad. See töö kandis peagi head vilja. 1979. aastal lõpetas Kasemägi oma kakskümmend üheksa aastat kestnud orkestrandikarjääri ja pühendus täielikult pedagoogilisele tööle. Otsa koolis töötas Robert Kasemägi 40 aastat – 1998. aastani, mil andis selle töö edasi oma õpilastele . Ometi ei loobunud ta ka siis lõplikult õpetajatööst. Õpetanud varem ka Pärnu -Jaagupi ja Pärnu muusikakoolides, oli ta ka üks Märjamaa Muusika- ja Kunstikooli rajajatest 1988. aastal. Kuna ta oli juba varem oma kätega ehitanud sinna maja, oli see tema panus uue kodukoha kultuuri- ja haridusellu. Märjamaal õpetas ta endise hasardi ja säraga kuni üheksakümneaastaseks saamiseni. Robert Kasemägi on eesti vaskpillimängijate ja -õpetajate hulgas mitmes mõttes erandlik. Ei ole tavaline, et mängija, kes alustab õpingutega niivõrd hilja, saavutab sedavõrd häid tulemusi. Õpetajana on ta aga lihtsalt unikaalne – viiskümmend üheksa aastat on ta õpetanud vaskpille ja seda äärmiselt tulemuslikult. Seda on võimaldanud tema erakordselt hea tähelepanu- ja analüüsivõime, töökus ja jäägitu pühendumine. Oma seisukohti oli Robert Kasemägi alati valmis jagama mitte ainult oma õpilastega, vaid kõigiga, kellel oli probleeme ja otsisid abi. Kui keegi õpetajatest leidis, et tema oma õpilast õigele teele aidata ei suuda ja õpilast ähvardas kustutamine, siis tavaliselt lausus R. Kasemägi: „Lubage ma proovin“. Nii on ta Otsa koolis õpetanud mõnel juhul ka trompetit ja trombooni. Võib liialdamata öelda, et peaaegu kõik meie orkestrite staa¾ikamad metsasarvemängijad on olnud Robert Kasemäe õpilased. Robert Kasemägi ei olnud oma õpilastele ainult õpetaja. Paljudele oli ta ka nagu isa või vanaisa eest. Paljud on saanud temalt nõu, abi ja innustust muusikutee valimiseks või sellel leiduvate raskuste ületamiseks. R. Kasemägi on juhendanud ka mitmeid puhkpilliorkestreid, nagu Tuletõrjeühingu puhkpilliorkestri noortekoosseis, Tallinna Muusikakooli puhkpilliorkester ja Märjamaa puhkpilliorkester. Alati on ta leidnud iga taseme juures õige võtme tulemuste saavutamiseks. Ka dirigendina oli ta ikka eelkõige õpetaja. Ta oskas suurepäraselt luua soodsa õhkkonna, eraldada olulise ja suunata orkestrit väga ratsionaalselt. Tema juhised on olnud täpsed, arusaadavad ja konkreetsed, arvestades seejuures orkestri liikmete taset. Tal ei ole dirigendina olnud suuri ambitsioone, kuigi tema töö kvaliteet oleks seda lubanud. R. Kasemäge iseloomustab muu kõrval ka see, et ta ise on olnud uuele kogu aeg avatud. Vaatamata eale ja kogemustele, oli ta ikka valmis omandama veel midagi uut, tegema midagi veelgi paremini. Robert Kasemäe juhivõimed on leidnud rakendust ka administratiivses töös. Puhkpilliosakonna loomisest Tallinna Muusikakoolis 1958. aastal alates kuni 1976. aastani täitis ta ka osakonnajuhataja kohuseid. Ta ei juhtinud autoritaarselt, vaid oskas rahulikult ja kindlalt leida optimaalse lahenduse. Tema eriliseks teeneks osakonnajuhatajana võib aga pidada seda, et ta ei kartnud anda noortele võimalust proovida ennast õpetajatöös. Tema sõnavõtud olid alati sädelevad, sisukad ja vaimukad. Legendaarne oli tema viisakus, millega ta oli eeskujuks mitte ainult oma õpilastele vaid ka meeskolleegidele. Haruldane oli tema optimism ja galantsus. Robert Kasemägi oli suureks autoriteediks mitte ainult oma õpilastele, mitte ainult kolleegidele, vaid kõigile kellel on võimalus olnud temaga pikemalt suhelda. Robert Kasemäe tööd Eesti muusikakultuuri arendamisel on 2006. aastal tunnustatud Valgetähe V klassi teenetemärgiga. Alates 2009. aastast on Robert Kasemägi Eesti Puhkpillimuusika Ühingu auliige. 2007. aastal anti talle Märjamaa valla poolt Maarjaristi II klassi Hõberist, 2009. aastal aga valla kõrgeim autasu – aukodaniku tiitel ja sellega kaasnev Maarjaristi I klassi kuldrist. 2011. aastal anti talle üle Rapla maakonna tippauhind Rapla Redel. In Memoriam Robert Kasemägi (21. 05. 1919 – 30. 04. 2015)

In Memoriam Robert Kasemägi (21.05.1919 – 30.04.2015)

3. mail 2015

30. aprillil lahkus meie hulgast jäädavalt Robert Kasemägi - metsasarvemängija, orkestrijuht ja õpetaja.

Robert Kasemägi sündis 21. mail 1919. aastal Venemaal Petrogradi kubermangus Kurenäo eesti asunduses väljarännanute perekonnas. Väike Robert armastas laulda ja huvitus muusikast. Vanaisa eeskujul meisterdas ta ise endale lihtsaid pille, millel ta mängis kuulmise järgi. Õppides Vsevolo¾ki keskkoolis moodustasid muusikahuvilised poisid väikese orkestri, kus Robert mängis mandoliini. 1937. aastal osales Robert Novgorodis suvistel muusikakursustel. Üks sealne pedagoog pani teda tähele ja kutsus teda Peterburi konservatooriumi muusikakooli õppima. See oli küll ahvatlev ettepanek, kuid Robert otsustas lõpetada enne keskkooli. Keskkooli lõpetas Robert Kasemägi parimate hulgas. See andis talle võimaluse astuda kõrgkooli ilma eksamiteta. Soov oleks olnud minna konservatooriumisse, kuid samavõrd tõmbas õpetajakutse ja nii astus ta Leningradi Pedagoogilisse Instituuti. Tema õpingud katkestas sõda. Sõja ajal pöördus perekond tagasi Eestisse. Peale sõda küsis Robert tööd Tallinna haridusosakonnast ja tema vene keele hea oskuse tõttu lähetati ta Tallinna 19. vene keskkooli. Ammune huvi muusika vastu tõukas aga tagant ja nii läks Robert Kasemägi kahekümne kuue aastaselt Tallinna konservatooriumi täiendava vastuvõtu katsetele. Tema sooviks oli õppida mingit orkestripilli. Kuna juhtus olema vaba metsasarv, siis saigi temast muusikakooli õpilane. Hiljem on ta ise arvanud, et tema nii vanu algajaid küll õpetada ei võtaks, kuid nii see läks ja pealegi ladusalt, sest muusikateooriat ta teadis ja pilli harjutas R. Kasemägi „üsna palju“ Ta arenes kiiresti ja muusikakooli lõpetamata astus 1948. aastal Konservatooriumisse. 1950. aastal konkureeris ta vabale kohale Estonia teatris ja temast sai kutseline metsasarvemängija. Samal aastal alustas ta ka oma pikka ja viljakat pedagoogilist tööd, esialgu Tallinna Lastemuusikakoolis. Konservatooriumi lõpetas Robert Kasemägi 1953. aastal. Soov oma oskusi veelgi täiustada viis teda kaheks järgnevaks aastaks Leningradi, kus ta eraviisiliselt õppis konservatooriumis Mihhail Bujanovski metsasarveklassis. 1957. aastal asus R. Kasemägi tööle Eesti Raadio Sümfooniaorkestrisse. 1958. aastal kutsuti Robert Kasemägi Tallinna Muusikakooli (Otsa kool) metsasarve õpetajaks. Ühtlasi hakkas ta juhtima vastloodud puhkpilliosakonda. Kui 1961. aastal loodi Tallinna Muusikakeskkool, sai Robert Kasemäest ka Tallinna Muusikakeskkooli esimeseks vaskpilliõpetajaks. Kuna õpilane peagi lahkus koolist ja järgmiste tulekuna läks aastaid, jäi see töö põgusaks.

1969. aastal tuli Robert Kasemägi uuesti „Estonia“ teatri orkestrisse, seekord rühma kontsertmeistri kohale. See kohavahetus oli seotud ka pedagoogiliste kaalutlustega – metsasarvemängijatest oli neil aastatel puudus ja tuli kasutada ka muusikakooli õpilasi. Rühma kontsertmeistrina oli R. Kasemäel hea võimalus juhendada oma õpilasi praktilises töös ja valida orkestrisse neist võimekamad. See töö kandis peagi head vilja.1979. aastal lõpetas Kasemägi oma kakskümmend üheksa aastat kestnud orkestrandikarjääri ja pühendus täielikult pedagoogilisele tööle. Otsa koolis töötas Robert Kasemägi 40 aastat – 1998. aastani, mil andis selle töö edasi oma õpilastele .Ometi ei loobunud ta ka siis lõplikult õpetajatööst. Õpetanud varem ka Pärnu -Jaagupi ja Pärnu muusikakoolides, oli ta ka üks Märjamaa Muusika- ja Kunstikooli rajajatest 1988. aastal. Kuna ta oli juba varem oma kätega ehitanud sinna maja, oli see tema panus uue kodukoha kultuuri- ja haridusellu. Märjamaal õpetas ta endise hasardi ja säraga kuni üheksakümneaastaseks saamiseni.

Robert Kasemägi on eesti vaskpillimängijate ja -õpetajate hulgas mitmes mõttes erandlik. Ei ole tavaline, et mängija, kes alustab õpingutega niivõrd hilja, saavutab sedavõrd häid tulemusi. Õpetajana on ta aga lihtsalt unikaalne – viiskümmend üheksa aastat on ta õpetanud vaskpille ja seda äärmiselt tulemuslikult. Seda on võimaldanud tema erakordselt hea tähelepanu- ja analüüsivõime, töökus ja jäägitu pühendumine. Oma seisukohti oli Robert Kasemägi alati valmis jagama mitte ainult oma õpilastega, vaid kõigiga, kellel oli probleeme ja otsisid abi. Kui keegi õpetajatest leidis, et tema oma õpilast õigele teele aidata ei suuda ja õpilast ähvardas kustutamine, siis tavaliselt lausus R. Kasemägi: „Lubage ma proovin“. Nii on ta Otsa koolis õpetanud mõnel juhul ka trompetit ja trombooni. Võib liialdamata öelda, et peaaegu kõik meie orkestrite staa¾ikamad metsasarvemängijad on olnud Robert Kasemäe õpilased. Robert Kasemägi ei olnud oma õpilastele ainult õpetaja. Paljudele oli ta ka nagu isa või vanaisa eest. Paljud on saanud temalt nõu, abi ja innustust muusikutee valimiseks või sellel leiduvate raskuste ületamiseks. R. Kasemägi on juhendanud ka mitmeid puhkpilliorkestreid, nagu Tuletõrjeühingu puhkpilliorkestri noortekoosseis, Tallinna Muusikakooli puhkpilliorkester ja Märjamaa puhkpilliorkester. Alati on ta leidnud iga taseme juures õige võtme tulemuste saavutamiseks. Ka dirigendina oli ta ikka eelkõige õpetaja. Ta oskas suurepäraselt luua soodsa õhkkonna, eraldada olulise ja suunata orkestrit väga ratsionaalselt. Tema juhised on olnud täpsed, arusaadavad ja konkreetsed, arvestades seejuures orkestri liikmete taset. Tal ei ole dirigendina olnud suuri ambitsioone, kuigi tema töö kvaliteet oleks seda lubanud. R. Kasemäge iseloomustab muu kõrval ka see, et ta ise on olnud uuele kogu aeg avatud. Vaatamata eale ja kogemustele, oli ta ikka valmis omandama veel midagi uut, tegema midagi veelgi paremini.Robert Kasemäe juhivõimed on leidnud rakendust ka administratiivses töös. Puhkpilliosakonna loomisest Tallinna Muusikakoolis 1958. aastal alates kuni 1976. aastani täitis ta ka osakonnajuhataja kohuseid. Ta ei juhtinud autoritaarselt, vaid oskas rahulikult ja kindlalt leida optimaalse lahenduse. Tema eriliseks teeneks osakonnajuhatajana võib aga pidada seda, et ta ei kartnud anda noortele võimalust proovida ennast õpetajatöös. Tema sõnavõtud olid alati sädelevad, sisukad ja vaimukad. Legendaarne oli tema viisakus, millega ta oli eeskujuks mitte ainult oma õpilastele vaid ka meeskolleegidele. Haruldane oli tema optimism ja galantsus. Robert Kasemägi oli suureks autoriteediks mitte ainult oma õpilastele, mitte ainult kolleegidele, vaid kõigile kellel on võimalus olnud temaga pikemalt suhelda.

Robert Kasemäe tööd Eesti muusikakultuuri arendamisel on 2006. aastal tunnustatud Valgetähe V klassi teenetemärgiga. Alates 2009. aastast on Robert Kasemägi Eesti Puhkpillimuusika Ühingu auliige. 2007. aastal anti talle Märjamaa valla poolt Maarjaristi II klassi Hõberist, 2009. aastal aga valla kõrgeim autasu – aukodaniku tiitel ja sellega kaasnev Maarjaristi I klassi kuldrist. 2011. aastal anti talle üle Rapla maakonna tippauhind Rapla Redel.

In Memoriam Robert Kasemägi (21.05.1919 – 30.04.2015)
Detsember 2024
ETKNRLP
      1
2345678
9101112131415
1617181920 2122
23242526272829
3031     

Üldtutvustuseks
Eesti Puhkpillimuusika Ühingu eelkäijaks on Eesti Lauljate Liidu Puhkpillimuusika sektsioon, mis asutati aastal 1921. Iseseisev ühing registreeriti aprillis 2003.

Ühingu missioon
Puhkpillimuusika kui rahvuskultuuri säilitamine ja arendamine, loovuse ja eneseteostuse pakkumine, järelkasvu tagamine ja üldsuse huvi tõstmine puhkpillimuusika vastu.

Tegevussuunad
Tegutsevad toimkonnad ja mentorid, toetatakse kollektiive, peetakse noodikogu, toetakse projekte, töötab kutsekomisjon ja hindamiskomisjon, tunnustatakse dirigente.

Kontaktandmed
MTÜ Eesti Puhkpillimuusika Ühing
Roosikrantsi 13, Tallinn 10119
vastutav sekretär Valdo Rüütelmaa
50 64 898

Veebidisain ja FastLion CMS aara.ee

In Memoriam Robert Kasemägi

30. aprillil lahkus meie hulgast jäädavalt Robert Kasemägi - metsasarvemängija, orkestrijuht ja õpetaja. Robert Kasemägi sündis 21. mail 1919. aastal Venemaal Petrogradi kubermangus Kurenäo eesti asunduses väljarännanute perekonnas. Väike Robert armastas laulda ja huvitus muusikast. Vanaisa eeskujul meisterdas ta ise endale lihtsaid pille, millel ta mängis kuulmise järgi. Õppides Vsevolo¾ki keskkoolis moodustasid muusikahuvilised poisid väikese orkestri, kus Robert mängis mandoliini. 1937. aastal osales Robert Novgorodis suvistel muusikakursustel. Üks sealne pedagoog pani teda tähele ja kutsus teda Peterburi konservatooriumi muusikakooli õppima. See oli küll ahvatlev ettepanek, kuid Robert otsustas lõpetada enne keskkooli. Keskkooli lõpetas Robert Kasemägi parimate hulgas. See andis talle võimaluse astuda kõrgkooli ilma eksamiteta. Soov oleks olnud minna konservatooriumisse, kuid samavõrd tõmbas õpetajakutse ja nii astus ta Leningradi Pedagoogilisse Instituuti. Tema õpingud katkestas sõda. Sõja ajal pöördus perekond tagasi Eestisse. Peale sõda küsis Robert tööd Tallinna haridusosakonnast ja tema vene keele hea oskuse tõttu lähetati ta Tallinna 19. vene keskkooli. Ammune huvi muusika vastu tõukas aga tagant ja nii läks Robert Kasemägi kahekümne kuue aastaselt Tallinna konservatooriumi täiendava vastuvõtu katsetele. Tema sooviks oli õppida mingit orkestripilli. Kuna juhtus olema vaba metsasarv, siis saigi temast muusikakooli õpilane. Hiljem on ta ise arvanud, et tema nii vanu algajaid küll õpetada ei võtaks, kuid nii see läks ja pealegi ladusalt, sest muusikateooriat ta teadis ja pilli harjutas R. Kasemägi „üsna palju“ Ta arenes kiiresti ja muusikakooli lõpetamata astus 1948. aastal Konservatooriumisse. 1950. aastal konkureeris ta vabale kohale Estonia teatris ja temast sai kutseline metsasarvemängija. Samal aastal alustas ta ka oma pikka ja viljakat pedagoogilist tööd, esialgu Tallinna Lastemuusikakoolis. Konservatooriumi lõpetas Robert Kasemägi 1953. aastal. Soov oma oskusi veelgi täiustada viis teda kaheks järgnevaks aastaks Leningradi, kus ta eraviisiliselt õppis konservatooriumis Mihhail Bujanovski metsasarveklassis. 1957. aastal asus R. Kasemägi tööle Eesti Raadio Sümfooniaorkestrisse. 1958. aastal kutsuti Robert Kasemägi Tallinna Muusikakooli (Otsa kool) metsasarve õpetajaks. Ühtlasi hakkas ta juhtima vastloodud puhkpilliosakonda. Kui 1961. aastal loodi Tallinna Muusikakeskkool, sai Robert Kasemäest ka Tallinna Muusikakeskkooli esimeseks vaskpilliõpetajaks. Kuna õpilane peagi lahkus koolist ja järgmiste tulekuna läks aastaid, jäi see töö põgusaks. 1969. aastal tuli Robert Kasemägi uuesti „Estonia“ teatri orkestrisse, seekord rühma kontsertmeistri kohale. See kohavahetus oli seotud ka pedagoogiliste kaalutlustega – metsasarvemängijatest oli neil aastatel puudus ja tuli kasutada ka muusikakooli õpilasi. Rühma kontsertmeistrina oli R. Kasemäel hea võimalus juhendada oma õpilasi praktilises töös ja valida orkestrisse neist võimekamad. See töö kandis peagi head vilja.1979. aastal lõpetas Kasemägi oma kakskümmend üheksa aastat kestnud orkestrandikarjääri ja pühendus täielikult pedagoogilisele tööle. Otsa koolis töötas Robert Kasemägi 40 aastat – 1998. aastani, mil andis selle töö edasi oma õpilastele .Ometi ei loobunud ta ka siis lõplikult õpetajatööst. Õpetanud varem ka Pärnu -Jaagupi ja Pärnu muusikakoolides, oli ta ka üks Märjamaa Muusika- ja Kunstikooli rajajatest 1988. aastal. Kuna ta oli juba varem oma kätega ehitanud sinna maja, oli see tema panus uue kodukoha kultuuri- ja haridusellu. Märjamaal õpetas ta endise hasardi ja säraga kuni üheksakümneaastaseks saamiseni. Robert Kasemägi on eesti vaskpillimängijate ja -õpetajate hulgas mitmes mõttes erandlik. Ei ole tavaline, et mängija, kes alustab õpingutega niivõrd hilja, saavutab sedavõrd häid tulemusi. Õpetajana on ta aga lihtsalt unikaalne – viiskümmend üheksa aastat on ta õpetanud vaskpille ja seda äärmiselt tulemuslikult. Seda on võimaldanud tema erakordselt hea tähelepanu- ja analüüsivõime, töökus ja jäägitu pühendumine. Oma seisukohti oli Robert Kasemägi alati valmis jagama mitte ainult oma õpilastega, vaid kõigiga, kellel oli probleeme ja otsisid abi. Kui keegi õpetajatest leidis, et tema oma õpilast õigele teele aidata ei suuda ja õpilast ähvardas kustutamine, siis tavaliselt lausus R. Kasemägi: „Lubage ma proovin“. Nii on ta Otsa koolis õpetanud mõnel juhul ka trompetit ja trombooni. Võib liialdamata öelda, et peaaegu kõik meie orkestrite staa¾ikamad metsasarvemängijad on olnud Robert Kasemäe õpilased. Robert Kasemägi ei olnud oma õpilastele ainult õpetaja. Paljudele oli ta ka nagu isa või vanaisa eest. Paljud on saanud temalt nõu, abi ja innustust muusikutee valimiseks või sellel leiduvate raskuste ületamiseks. R. Kasemägi on juhendanud ka mitmeid puhkpilliorkestreid, nagu Tuletõrjeühingu puhkpilliorkestri noortekoosseis, Tallinna Muusikakooli puhkpilliorkester ja Märjamaa puhkpilliorkester. Alati on ta leidnud iga taseme juures õige võtme tulemuste saavutamiseks. Ka dirigendina oli ta ikka eelkõige õpetaja. Ta oskas suurepäraselt luua soodsa õhkkonna, eraldada olulise ja suunata orkestrit väga ratsionaalselt. Tema juhised on olnud täpsed, arusaadavad ja konkreetsed, arvestades seejuures orkestri liikmete taset. Tal ei ole dirigendina olnud suuri ambitsioone, kuigi tema töö kvaliteet oleks seda lubanud. R. Kasemäge iseloomustab muu kõrval ka see, et ta ise on olnud uuele kogu aeg avatud. Vaatamata eale ja kogemustele, oli ta ikka valmis omandama veel midagi uut, tegema midagi veelgi paremini.Robert Kasemäe juhivõimed on leidnud rakendust ka administratiivses töös. Puhkpilliosakonna loomisest Tallinna Muusikakoolis 1958. aastal alates kuni 1976. aastani täitis ta ka osakonnajuhataja kohuseid. Ta ei juhtinud autoritaarselt, vaid oskas rahulikult ja kindlalt leida optimaalse lahenduse. Tema eriliseks teeneks osakonnajuhatajana võib aga pidada seda, et ta ei kartnud anda noortele võimalust proovida ennast õpetajatöös. Tema sõnavõtud olid alati sädelevad, sisukad ja vaimukad. Legendaarne oli tema viisakus, millega ta oli eeskujuks mitte ainult oma õpilastele vaid ka meeskolleegidele. Haruldane oli tema optimism ja galantsus. Robert Kasemägi oli suureks autoriteediks mitte ainult oma õpilastele, mitte ainult kolleegidele, vaid kõigile kellel on võimalus olnud temaga pikemalt suhelda.Robert Kasemäe tööd Eesti muusikakultuuri arendamisel on 2006. aastal tunnustatud Valgetähe V klassi teenetemärgiga. Alates 2009. aastast on Robert Kasemägi Eesti Puhkpillimuusika Ühingu auliige. 2007. aastal anti talle Märjamaa valla poolt Maarjaristi II klassi Hõberist, 2009. aastal aga valla kõrgeim autasu – aukodaniku tiitel ja sellega kaasnev Maarjaristi I klassi kuldrist. 2011. aastal anti talle üle Rapla maakonna tippauhind Rapla Redel.

In Memoriam Robert Kasemägi (21. 05. 1919 – 30. 04. 2015)

www.puhkpy.ee © 2018 Eesti Puhkpillimuusika Ühing »